Tv3'lt hakkas uus tõsielusari Me saime lapse ja me vaatame ka seda ja sellega seoses tuli meelde,et ei olegi teinud postitust sellest kuidas meil kõik see välja nägi ..
Kolmapäeval 6.10 oli tähtaeg aga no sel päeval ei olnud isegi tunnet,et läheks kohe sünnitama, millegi pärast arvasin kohe,et läheb üle- mitte palju aga paar päeva kindlasti ! Aga no kuna Sander võttis siis ka kohe isapuhkuse 6.10 siis oli natukene raskem kuna päevad möödusid aga beebit mitte kusagil.. Siis laupäeval mõtlesime,et no võtame esimese abi esilekutsumiseks ja läksime Kalevi Spasse ujuma, olime seal vist isegi see 3h ära, ujusime, mullivannitasime - käisin isegi korra saunast läbi ja jäime lootma siis parimat,et äkki öösel on minek :P
Minu unistus oli,et öösel hakkavad tuhud peale, lähen haiglasse ja hommikuks on laps käes :P Kõik kellele seda rääkisin ainult naersid,et jajah, looda ainult :P Ja tegelikkus oli ..
Läksin siis õhtul kuskil 10ne aegu magama ja veel ütlesin ka Sanderile,et igaks juhuks mine varem magama täna mitte kunagi ei tea.. kuidagi sisetunne juba ka ütles midagi.. Kella poole 1 aegu läksin wc'esse ja Sander oli ikka üleval ja saatsin ta kohe magama ja seda ta ka läks, ma ise wc'es vaatasin,et nii imelik värk, nagu limakork oleks.. Okey , mis ikka, läksin tagasi magama endal väike ärevus sees,et kas see nüüd oli limakork või oli see midagi muud ( sest olin ka lugenud igast valehäireid jne) ja kusagil 10minutit hiljem võibolla isegi vähem tundsin väikest valu alakõhus ja siis mõtlesin,et okey nüüd hakkab siis vist pihta, võtsin kohe telefoni ( telefonis oli juba äpp valmis vaadatud ) ja panin äpi tööle,et hakkata mõõtma tuhude vahesid, ise veel voodis pikali. Und loomulikult ei tulnud ja kusagil 3aegu tulin elutuppa ära telefon käes, Tuhude vahed olid kusagil 5-8minta, üle 10ne minuti ei olnud ükski.. Ja siis hakkas pihta kus tuhude vahe oli alla 5minuti aga kuna ma olin ka lugenud,et kui juba mitu korda on vahe alla 5minuti siis võiks juba hakkata haigla poole minema aga no kuna me elame siin Pelgurannas ja mu haiglasse oli heal juhul 1 km siis ma väga ei põdenud seda,et kas jõuan õigeks ajaks või mitte ja kuna tuhud ei olnud ka väga valusad siis sain isegi vahepeal magada diivani peal aga ainult istudes! Pikali ei suutnud ma olla :D Kuskil kella 5-6 oli tuhude vahe kõik 2minutit või isegi alla selle ja kell 6 mõtlesin siis ma,et kõik aitab küll, äratan igaks juhuks Sanderi üles ( tema magas rahulikult ja ei teadnud üldse,et midagi toimuks :P ),et äkki läheme haiglasse ära. Sander hüppas kohe voodist välja ma pole eluseeski näinud nii kiireid liigutusi tema poolt, oli nii unine ja samas nii ähmi täis,et mis toimub :D ma ikka proovisin rahustada seal :D tema arvas,et kõige parem on kutsuda ikkagi kiirabi missest,et elame nii lähedal,et pärast laps sünnib juba tee peal :P Aga tegelt oli nii,et jõudsime 6 läbi natukene haiglasse seal kontrolliti mind ära,et jah lootevesi on juba ära tulnud ja kuna tuhude vahe on nii väike siis ei hakka koju tagasi saatma aga,et avatust on ainult 2cm ( peab olema 10cm :D ), kell 7 saime siis palatisse sisse kus pandi mind aparaatide külge,et mõõta tuhude vahesid jne Sander läks samal ajal bensukasse,et paar näksimis asja osta,et oleks energiat aga no lõpuks ma neid ei söönudki kuna kõik käis minu jaoks nii kiiresti lihtsalt.. Ma ise arvan,et mis mul kiirendas seda kõike oli see,et ma leidsin endale ideaalse tugitooli seal ja tugitooli ette panin selle kanderaami kuhu ma siis igakord vastu najatsin ja püsti tõusin kui tuhud algasid ja kui tuhud lõppesid siis istusin tagasi tugitooli ehk siis tegin poolkükke :P väga hulle valusid ei olnudki aga no väsitav oligi see,et iga 1minuti tagant olid lõpuks need tuhud :D kuskil pool 11 tundsin,et no nii pressimine tuleb peale ja Sander kutsus kohe arsti kes muidugi ei uskunud seda ja lasi mul siis voodisse pikali minna,et pärast pressin veel lapse põrandale aga no ma ei saanud mitte midagi teha, press oli peal no , läksin siis voodisse kus siis vaadati,et ainult 7cm on avatust,et veel liiga vara ma ikka ajasin oma juttu edasi,et eiei see oli press ja ütlesin,et no nii kohe tuleb uuesti , arst siis ütles,et okey pressi ja ma vaatan kui palju sul koos pressimisega seda avatust on , no igatahes edasi ta rohkem midagi ei maininudki kui ainult,et hakkame siis peale ja kui press uuesti tuleb siis pressi kõvasti ja no kell 11:03 oligi laps mu rinnal :) Ütleks,et minu jaoks oli pressimine päris raske , palju raskem kui need tuhudevalud- muidugi kui kõik see läbi oli ei tulnud enam meeldegi,et mida ma täpselt nüüd läbi elasin :P Aga jah, üpriski toredalt ja hästi läks mul kõik :) haiglas pidin ainult kella 7-11 piinlema siis on ülimalt tore, muidugi ka arstid ütlesid kohe,et juba ammu ei ole nii kiirelt laps välja tulnud just nagu esmasünnitajal ja kindlasti ma tuleksin järgmine kord suhteliselt kohe haiglasse kuna teine laps võib veel kiiremini tahta välja tulla :) Ei jõudnud ma jah mingi süsti peale mõelda, mitte mingi vanni - dušši peale mõelda ja ausalt öeldes isegi mitte valude peale sest tõesti kõik käis nii kiirelt - muidugi jah kui oleks pidanud veel kauem valutama oleks ikka päris karm olnud, tunnen kaasa nendele naistele kes üle 10ne tunni valutavad - mul see kella 1-11ni valutamine ei olnud mitte midagi , arvestades veel seda,et esimesed tunnid olid täiesti kökimökid :D pigem just kõige valusam hakkaski kusagil 8sa aegu kui reaalselt tuhude vahe oli alla minuti .. Aga läbi ta sai, nüüd 1,8 aastat hiljem on eriti tore selle peale mõelda :P
Miks ma üldse hakkasin seda postitust kirjutama oligi selle põhimõttega tulles tagasi selle saate juurde,et just eile kui vaatasin salvestusest seda kolmapäeva õhtust saadet siis mõtlesin ka,et kuidas nad küll viitsisid endale mingid kaameramehed koju võtta, just koju, haigla haiglaks aga,et just koju kus sa niigi esimestel nädalatel saad vähe magada ja külalisi käib nii palju ( meil käis kokku kaks kuud pea igapäev külalised, naljatasin ka veel,et oleks teinud ka seda kaasa siis meie saated olekski ainult mingid peolauad olnud sest koguaeg käis keegi külas :P kokku käis 64 inimest me kirjutasime üles :P ) no ikka väga hull! ja siis niigi sa ise alles uuened kõigega ja siis on nii,et esimestel öödel sa väga magada ei saa , me saime alles teisel ööl niimoodi magada ,et kui hommikul äratus käis siis ma ehmusin üles,et kas laps üldse elus on :D aga muidu esimene öö oli ikka väga hull, ma magasin äkki tund aega kokku aga ka eelnev öö oli ju magamata kuna ärevus oli ju nii suur nendest tuhudest :P ja siis kui beebi päeval magas siis oli ju vaja ikka vaadata ja uurida seda pisikest imet mitte magada :P Aga jah, elasin üle ja elan siiamaani :P mis ei tapa teeb tugevaks :P Aga jah nendest emmedest ja issidest kes praegu seal on , on küll kahju natukene, peavad igast asjast aru andma ise nii väsinud .. Ohjh aga no nende enda soov oli minna :)
Tuligi väike nostalgia hetk peale, panen paar pilti ka meie esimesest nädalast :)
Kolmapäeval 6.10 oli tähtaeg aga no sel päeval ei olnud isegi tunnet,et läheks kohe sünnitama, millegi pärast arvasin kohe,et läheb üle- mitte palju aga paar päeva kindlasti ! Aga no kuna Sander võttis siis ka kohe isapuhkuse 6.10 siis oli natukene raskem kuna päevad möödusid aga beebit mitte kusagil.. Siis laupäeval mõtlesime,et no võtame esimese abi esilekutsumiseks ja läksime Kalevi Spasse ujuma, olime seal vist isegi see 3h ära, ujusime, mullivannitasime - käisin isegi korra saunast läbi ja jäime lootma siis parimat,et äkki öösel on minek :P
Minu unistus oli,et öösel hakkavad tuhud peale, lähen haiglasse ja hommikuks on laps käes :P Kõik kellele seda rääkisin ainult naersid,et jajah, looda ainult :P Ja tegelikkus oli ..
Läksin siis õhtul kuskil 10ne aegu magama ja veel ütlesin ka Sanderile,et igaks juhuks mine varem magama täna mitte kunagi ei tea.. kuidagi sisetunne juba ka ütles midagi.. Kella poole 1 aegu läksin wc'esse ja Sander oli ikka üleval ja saatsin ta kohe magama ja seda ta ka läks, ma ise wc'es vaatasin,et nii imelik värk, nagu limakork oleks.. Okey , mis ikka, läksin tagasi magama endal väike ärevus sees,et kas see nüüd oli limakork või oli see midagi muud ( sest olin ka lugenud igast valehäireid jne) ja kusagil 10minutit hiljem võibolla isegi vähem tundsin väikest valu alakõhus ja siis mõtlesin,et okey nüüd hakkab siis vist pihta, võtsin kohe telefoni ( telefonis oli juba äpp valmis vaadatud ) ja panin äpi tööle,et hakkata mõõtma tuhude vahesid, ise veel voodis pikali. Und loomulikult ei tulnud ja kusagil 3aegu tulin elutuppa ära telefon käes, Tuhude vahed olid kusagil 5-8minta, üle 10ne minuti ei olnud ükski.. Ja siis hakkas pihta kus tuhude vahe oli alla 5minuti aga kuna ma olin ka lugenud,et kui juba mitu korda on vahe alla 5minuti siis võiks juba hakkata haigla poole minema aga no kuna me elame siin Pelgurannas ja mu haiglasse oli heal juhul 1 km siis ma väga ei põdenud seda,et kas jõuan õigeks ajaks või mitte ja kuna tuhud ei olnud ka väga valusad siis sain isegi vahepeal magada diivani peal aga ainult istudes! Pikali ei suutnud ma olla :D Kuskil kella 5-6 oli tuhude vahe kõik 2minutit või isegi alla selle ja kell 6 mõtlesin siis ma,et kõik aitab küll, äratan igaks juhuks Sanderi üles ( tema magas rahulikult ja ei teadnud üldse,et midagi toimuks :P ),et äkki läheme haiglasse ära. Sander hüppas kohe voodist välja ma pole eluseeski näinud nii kiireid liigutusi tema poolt, oli nii unine ja samas nii ähmi täis,et mis toimub :D ma ikka proovisin rahustada seal :D tema arvas,et kõige parem on kutsuda ikkagi kiirabi missest,et elame nii lähedal,et pärast laps sünnib juba tee peal :P Aga tegelt oli nii,et jõudsime 6 läbi natukene haiglasse seal kontrolliti mind ära,et jah lootevesi on juba ära tulnud ja kuna tuhude vahe on nii väike siis ei hakka koju tagasi saatma aga,et avatust on ainult 2cm ( peab olema 10cm :D ), kell 7 saime siis palatisse sisse kus pandi mind aparaatide külge,et mõõta tuhude vahesid jne Sander läks samal ajal bensukasse,et paar näksimis asja osta,et oleks energiat aga no lõpuks ma neid ei söönudki kuna kõik käis minu jaoks nii kiiresti lihtsalt.. Ma ise arvan,et mis mul kiirendas seda kõike oli see,et ma leidsin endale ideaalse tugitooli seal ja tugitooli ette panin selle kanderaami kuhu ma siis igakord vastu najatsin ja püsti tõusin kui tuhud algasid ja kui tuhud lõppesid siis istusin tagasi tugitooli ehk siis tegin poolkükke :P väga hulle valusid ei olnudki aga no väsitav oligi see,et iga 1minuti tagant olid lõpuks need tuhud :D kuskil pool 11 tundsin,et no nii pressimine tuleb peale ja Sander kutsus kohe arsti kes muidugi ei uskunud seda ja lasi mul siis voodisse pikali minna,et pärast pressin veel lapse põrandale aga no ma ei saanud mitte midagi teha, press oli peal no , läksin siis voodisse kus siis vaadati,et ainult 7cm on avatust,et veel liiga vara ma ikka ajasin oma juttu edasi,et eiei see oli press ja ütlesin,et no nii kohe tuleb uuesti , arst siis ütles,et okey pressi ja ma vaatan kui palju sul koos pressimisega seda avatust on , no igatahes edasi ta rohkem midagi ei maininudki kui ainult,et hakkame siis peale ja kui press uuesti tuleb siis pressi kõvasti ja no kell 11:03 oligi laps mu rinnal :) Ütleks,et minu jaoks oli pressimine päris raske , palju raskem kui need tuhudevalud- muidugi kui kõik see läbi oli ei tulnud enam meeldegi,et mida ma täpselt nüüd läbi elasin :P Aga jah, üpriski toredalt ja hästi läks mul kõik :) haiglas pidin ainult kella 7-11 piinlema siis on ülimalt tore, muidugi ka arstid ütlesid kohe,et juba ammu ei ole nii kiirelt laps välja tulnud just nagu esmasünnitajal ja kindlasti ma tuleksin järgmine kord suhteliselt kohe haiglasse kuna teine laps võib veel kiiremini tahta välja tulla :) Ei jõudnud ma jah mingi süsti peale mõelda, mitte mingi vanni - dušši peale mõelda ja ausalt öeldes isegi mitte valude peale sest tõesti kõik käis nii kiirelt - muidugi jah kui oleks pidanud veel kauem valutama oleks ikka päris karm olnud, tunnen kaasa nendele naistele kes üle 10ne tunni valutavad - mul see kella 1-11ni valutamine ei olnud mitte midagi , arvestades veel seda,et esimesed tunnid olid täiesti kökimökid :D pigem just kõige valusam hakkaski kusagil 8sa aegu kui reaalselt tuhude vahe oli alla minuti .. Aga läbi ta sai, nüüd 1,8 aastat hiljem on eriti tore selle peale mõelda :P
Miks ma üldse hakkasin seda postitust kirjutama oligi selle põhimõttega tulles tagasi selle saate juurde,et just eile kui vaatasin salvestusest seda kolmapäeva õhtust saadet siis mõtlesin ka,et kuidas nad küll viitsisid endale mingid kaameramehed koju võtta, just koju, haigla haiglaks aga,et just koju kus sa niigi esimestel nädalatel saad vähe magada ja külalisi käib nii palju ( meil käis kokku kaks kuud pea igapäev külalised, naljatasin ka veel,et oleks teinud ka seda kaasa siis meie saated olekski ainult mingid peolauad olnud sest koguaeg käis keegi külas :P kokku käis 64 inimest me kirjutasime üles :P ) no ikka väga hull! ja siis niigi sa ise alles uuened kõigega ja siis on nii,et esimestel öödel sa väga magada ei saa , me saime alles teisel ööl niimoodi magada ,et kui hommikul äratus käis siis ma ehmusin üles,et kas laps üldse elus on :D aga muidu esimene öö oli ikka väga hull, ma magasin äkki tund aega kokku aga ka eelnev öö oli ju magamata kuna ärevus oli ju nii suur nendest tuhudest :P ja siis kui beebi päeval magas siis oli ju vaja ikka vaadata ja uurida seda pisikest imet mitte magada :P Aga jah, elasin üle ja elan siiamaani :P mis ei tapa teeb tugevaks :P Aga jah nendest emmedest ja issidest kes praegu seal on , on küll kahju natukene, peavad igast asjast aru andma ise nii väsinud .. Ohjh aga no nende enda soov oli minna :)
Tuligi väike nostalgia hetk peale, panen paar pilti ka meie esimesest nädalast :)
Üks esimesi pilte :)
Esimene perepilt! Sander taga magab, Lyssu magab ja ma rampväsinud sest ainult niimoodi ta magaski esimene päev / öö muudmoodi polnud nõus :D
Siis kui saime läksime koju minema, poleks arvanudki,et see komplekt talle suur on :)
Natukene lille pilte ka :) kahjuks pole ühtegi lauapilti :P ju oli teisi asju vaja ajada :P
Nii pisikene :)
Pisi pisi pisi :)
niiiii pisikene :) uppus oma kombekasse :)
Alles paar kuud hiljem - siin ta kuskil äkki 3kuune, alles siis taipasin,et oo võiks teha talle ka mälestuseks pilte kõikidest kingitustest mis ta sai :)
Tema pesakene :) Karu kinkisime meie sünni puhul, Karusell oli minu emalt kingitus ja voodikomplekti pesu ja Princessi silt oli Lindalt ja Triinult :)
Oehh, nii lahe ikka on meenutada seda imelist aega :) Lysandra tänab kõiki kes ikka kohale tulid temaga tutvuma :)
Kommentaarid
Postita kommentaar